September 30th, 2009
Kuigi viimasel ajal on mitmed tänulikud lugejad kiitnud akadeemilise suunitlusega harivaid postitusi, tahaks seekord vahelduseks kalduda proosalisematesse teemadesse.
Sõitsin eile teist korda kuu aja jooksul bussiga Viimsist Tallinna kesklinna. Kuigi kindlasti on sellise ettevõtmise ajendiks osaliselt ka soov autosõidu mahtu vähendada, on minu peamiseks argumendiks siiski lootus kasutada linnasõidu aega kasulikult vajalike materjalide lugemiseks. Tegelikult on see muidugi üks kohutav enesepettus, sest esiteks tuleb mul oma külast lähima linnaliini-bussipeatuseni tõhusad kilomeeter-kaks maha vantsida. Teiseks pole pikas lõõtsaga bussis lootustki istekohta saada, sest need on tähtsate nägudega hõivanud kõik vanema generatsiooni kodanikud, kes teatavasti kasutavad prii ühistranspordi võimalust selleks, et iga päev paar pikemat otsa teha. Kusjuures mina võin koolikott seljas ju lahkesti seista kah, aga näiteks karjuva imikuga noorele emale võiks mõni kobedam vanahärra ometi koha loovutada, aga ei. Ja lõppeks leian, et 15minutilise tripi eest 20 krooni maksta on siiski natuke liiga palju. Tallinn pole siiski London, olgem ausad.
Igatahes olles sellisest enesepetlikult säästlikust olmest haaratud, otsustasin pärast koolipäeva lõppu minna üle tüki-tüki aja verd loovutama. Teatavasti on Verekeskus avanud filiaali ka kesklinnas, Foorumi keskuses, ning sinna on ju koolist ainult kiviga visata. Tegemist on igati kena ja sõbralikku teenindust pakkuva keskusega, varasemad paberimäärimised on asendunud arvutitega. Ja kuigi minu hemoglobiinitase on endiselt, või pigem jällegi, väga korralik – 139 -, ei saanud ma ikkagi verd anda. Olles doonorluses mitmeid aastaid pausi pidanud, olin tõesti unustanud, et nõelravi kvalifitseerub riskitegevuseks. Ja mina olen nimelt nüüd kenasti kaks korda käinud klassikalisest hiina ravikunstist osa saamas (ja sellest tuleb kunagi kindlasti ka eraldi postitus). Nii et nüüd siis tuleb jälle pool aastat oodata, kuni minu “rasvane” veri loodetavasti jälle loovutuskõlbulikuks saab.
***
Lõpetuseks siiski ka midagi Gustavist ja Ettast (kes, tõepoolest, nagu tekstidestki aimub, on viimasel ajal veetnud üha vähem aega oma vanematega:():
Ettal on tekkinud harjumus – võibolla sellest, et Gustav pidevalt tema käest asju ära võtab? – igasugu pisikesi vidinaid endale põue peitu pista. Ãœsna sageli tuleb tema mähkme ääre vahelt välja münte või lauamängunuppe, mõnikord kukuvad venna pisikesed mänguautod lausa püksisäärest välja. Pildil tegelevad mõlemad lapsed oma lemmiktegevustega: Gustavil on käsil Super Mario mäng ja Etta topib emme kotist virutatud lõhnapudeli korki endale krae vahele;)
September 23rd, 2009
Jällegi üks uus koolipingist omandatud teadmine, mis osaliselt haakub ka eelmise postitusega:
Alla-aastased ei moodusta häälikuid mitte seepärast, et nad veel ei oska, vaid nad lihtsalt ei saa. Nimelt on lapse kurk palju madalam kui täiskasvanud inimesel, meenutades pigem primaadi või neandertaallase suuehitust, mistõttu on keelel seal toimetamiseks märgatavalt vähem ruumi ja seega ka häälitsuste tekitamine keeruline. Aga erinevalt eelajaloolistest inimestest ja ahvikestest, on inimlapsel lootust areneda ja nii liigub ta foneemide (lapsevanemad teavad seda faasi kui koogamine) pealt morfeemidele (lalin) ja pea need sõnad ja laused ka ei tule.
Hea näide on meil siitsamast võtta Etta-muti näol. Alles kuu aega tagasi lugesime tema sõnavara üle ja saime kokku 15 äratuntavat sõna. Nüüd on see plahvatuslikult laienenud ning juba hakatakse sõnu kokku panema, kõige moekam paar on mõistagi “ei taha!”.
Eile panin Ettale ette meie kuulsa puust kuubiku ja palusin tal tähestikujagu pilte tuvastada. 26 pisikesest kujutisest tuvastas ta viis: “kiisu” (kass), “pall” (apelsin), “mõmmi” (panda), “tita” (kuninganna – arusaadavalt on tegu Briti impeeriumi alamatele mõeldud tootega) ja “auto” (nii buss kui traktor).
Kuna teatavasti liigub sõnaline osavus käsikäes motoorse võimekusega, siis on Etta järsku tõesti nagu paisu tagant valla pääsenud. Eile õhtul unustas ta oma muidu nii ettevaatliku olemise ja kukkus mööda koridori edasi-tagasi tümpsima. Seejuures tekkis ka uus oskus keset tuba – st ilma toeta – end maast püsti ajada ja edasi jalutada:
Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe – eile avastasin täiesti juhuslikult ka kaks uut hammast! Täiesti juhuslikult seetõttu, et olen ikka hoolega jälginud all vasakul seda kohta, kust juba pool aastat peaks hakkama paistma neljas lõikehammas, aga mida pole, seda pole. Nüüd on välja vupsanud hoopis ülemised neljandad hambad ja kokku on skoor seega üheksa peal.
***
Kõne arengust rääkides oleks muidugi täiesti ülekohtune Gustavist mööda libiseda. Rääkimata sellest, et tema kõnesse on ilmunud palju vanainimeselikke parasiitfraase nagu “Ma mõtlen, et…” ja “Arvatavasti on see nii, kuna…”, ilmestab tema võimet asju keeruliseks mõelda möödunud nädalavahetusel issiga loomaaias käimise seik:
Olles tükk aega ahve vaadanud, küsib ta issilt: “Aga miks ahvipoisid räägivad ainult saksa ja rootsi keeles?”
(Pildil on gäng möödunud pühapäeval Türil vanaema Ruthi juures nautimas ilmselt selle aasta viimast aiapidu ning maasikaid otse peenrast!)
September 18th, 2009
Inspireerituna osalt Lisette blogis arenenud diskussioonist ja teisalt ühest hiljutisest seminarist, kus sai käsitletud fenomenoloogia tähtautoreid, tekkis ka mõte üheks pikemaks mõtiskluseks.
Nimelt üritasin ma laskuda arutellu Maurice Merleau-Ponty “Taju fenomenoloogias” muuhulgas mainitu üle – tolle seminari seisukohast märksa olulisemate väidete seas -, et laps hakkab üsna varakult käituma sotsiaalse olendina ja peegeldama teda ümbritsevate inimeste käitumist (milles ma ei kahtlegi). Autor väidab, et kui täiskasvanu haarab mängeldes 15kuuse lapse näpu oma hammaste vahele nagu tahaks ta seda naksata, siis laps vastab sellele omakorda suu avamisega, üritades ilmselt vastu hammustada. Tegemist olevat seega puhtalt matkimisega, millel suurem osa inimestevahelisest suhtlusest tuginebki.
Minule aga tundub, et siinkohal jäetakse täielikult tähelepanuta bioloogilised refleksid. Inimene on ikkagi niipalju loom, et kui keegi teda hammustab, siis ta alateadliku enesekaitsena hammustab vastu. Ma usun, et meis on küllalt hirme ja tunge, mis on meisse juba muna- ja seemneraku kohtumisel sissekodeeritud. Näiteks olen varem kusagilt lugenud, et inimestes on aastatuhandete jooksul juurudnud alateadlik hirm roomajate ees, kuna madu liigub lihtsalt niivõrd teistmoodi kui jalgadel liikuv olend. Ja võin siinkohal kinnitada seda teooriat empiirilise kogemusega oma lapsepõlvest, kui ma võisin olla 3-4-aastane ja kui läksime õega kivihunnikusse sammalt korjama. Äkki silmasin ühel kivil ilusat halli-mustakirjut siksakilise mustriga paela ja üritasin seda kätte võtta. Seepeale roomas “pael” minema (ja jumal tänatud!) ja mina kargasin ehmatusest ilmselt meetrikõrgusele õhku ja põgenesin suure kisaga. Ja mõistagi oskan ma sellest ajast vägagi madusid karta. Aga millegipärast ei hakanud ma ka siis, kui ma veel enne madu oma silmaga ei olnud näinud ega neist teadlikult ka midagi kuulnud, seda huvitavat “paela” näpuga taga ajama.
Samamoodi olen nüüd jälginud oma laste toimetamist, kus kohati paneb lihtsalt hämmastama nende käitumine mingis olukorras, mida nad selgelt ei ole varem kogenud ega näinud (selle üle ei saa ma muidugi absoluutset vastutust võtta, sest iial ei või mina vanemana teada, kust silmanurgast, autoaknast, telekast või teab mis pealtnäha tühisest momendist on nemad endale midagi väga tähendusrikast ajusse talletanud).
Esimene asi oli see, kui Gustav veidi üle aastasena hakkas järsku mingi puust autokesega mööda tuba ringi põristama, tehes seejuures sellist poistele omast “autohäält”. Ta ei käinud lasteaias, tal ei olnud ühtegi omaealist poisist mängukaaslast ja ammugi ei olnud meie talle midagi säärast ette näidanud – kust võis ta sellise asja peale tulla?!
Samasugune hämmastus tabas mind siis, kui käisime mõni nädal tagasi lastega poes mänguasju valimas ja Etta järsku suure nuku juurde jutustama jäi. Temas lõid selgelt välja algelised emainstinktid.
Eile aga oli sootuks vastupidine kogemus. Märkasin järsku mingit koleda laia kere ja suurte sarvedega putukat (mingit gigantset sorti lehetäi ilmselt) üle põranda sibamas ja kutsusin lapsed vaatama. Etta seiras suure huviga, tegi äärmiselt mureliku näo… ja lajatas laia käega mutukale lagipähe. Ise teatas selgituseks: “Pupu!” Ja seda sõna kordas ta eile õhtul ja täna hommikul näiteks kärbseid märgates mitu korda, millest ma lugesin välja “pähh putu”. Või tõusis ta sootuks säärasele üldistusastmele, et võrdles seda elukat tõesti meie majandusolukorraga;)?
(Pildil on Etta elus teist korda karistuseks asjade loopimise eest nurka pandud – ja nagu näha, ta juba teab, mis see tähendab;)
September 16th, 2009
Kõigest kolm päeva pärast seda, kui issi oli valmistanud suu(re)päraseid hamburgereid, avastas meie kodustatud kajaka-Kalle, et grilli puhastamiseks mõeldud terasharja küljes on veel küllalt maitsvat kraami:
Olgu lisatud, et see hari läks nüüd harjaparadiisi, taevaseid grille puhastama;)
September 12th, 2009
… aga päkapikud juba liiguvad ringi:
September 10th, 2009
Seoses selle “kõik-kõik on uus”-teemaga oleme siis alustamas neljadat päeva uues rutiinis.
Etta on käinud kolm päeva lasteaia päevahoius. Kui esimesel päeval oli ta üksi kahe kasvataja päralt, siis teistel päevadel on olnud lisaks veel mõned lapsed. Ja pole mingit kahtlustki, et Etta on kasvatajate lemmik, kuna ta ei esita ühtegi nõudmist, pole kordagi nutnud, sööb ja magab kenasti. Igal õhtul nad lausa paluvad, et tooge teda veel.
Just see teebki mind tegelikult murelikuks. Et Etta on koguaeg kõige suhtes nii leplik ja teeb ju kokkuvõttes ise endale sellega liiga. Sest paratamatult suunavad kasvatajad tema arvelt oma tähelepanu riietusruumis ema järele ulguvale tüdrukule ja mööda tuba ringituuseldavale hüperaktiivsele poisile.
Vähe sellest, liiga teevad ju ka vanemad, kes üldse viivad aasta ja neljakuuse tite lasteaeda. Gustav ju külitas kodus kuni kahe ja pooleseks saamiseni.
Nii et loomulikult on minul emana kohutavad süümepiinad, kui ma oma kerges segaduses naeratava tütrekese sinna mängutuppa maha jätan. Aga hämmastaval kombel, ükskõik kui väsinud ma õhtuks ka pole, tegelen lastega meie “ühisel ajal” palju aktiivsemalt. Eks kõik pisikeste laste kõrvalt tööle läinud emad võivad seda ilmselt kinnitada. Süüme on edasiviiv jõud.
Teisalt ei lähe ma seetõttu loengusse niisama külitama, kaasõppureid vahtima ja skaibis tshättima. See on jällegi käibetõdede korrutamine, aga kui sa tead, mille arvelt sa seda teed, siis kasutad aega maksimaalselt. Ja õnneks ei ole seni pidanud tundma, et “pagan, mida ma teie jura pärast siin raiskan oma aega!”. Nagu see paraku eelmises õppeasutuses vägagi sageli tundus.
Loomulikult on minu jaoks parajaks nostalgiashokiks massiloengud, kus 200kohalisse saali ei mahu tudengid istuma isegi mitte põrandale ja kus higi- ja mustusehais ähvardab minestusse niita; või teaduste akadeemia raamatukogu, kus sa küll sisened ID-kaarti mingisse peene masina pilusse toppides, kuid olles terminalist vajalikud raamatud üles leidnud, pead nende laenutamiseks siiski kribama nimed ERALDI lipikutele, ulatama need tädile, kes toob need sulle poole tunni jooksul; või sama raamatukogu kohvik, kus sisekujundus on püsinud muutumatuna vähemalt aastast 1995, mil ma seal viimati käisin, ja päris kindlasti on sama vana ka seashnitsel, millest poole ma refluksit maha surudes alla kugistan. Jah, küllap on lihtsalt minust vahepeal saanud paras snoob.
Teisalt käib kohati kõrgelt üle minu pea ülikoolis juurdunud “moodne” infotehnoloogia. Lähen kohalikku tillukesse raamatukokku, et võtta riiulist õppejõu poolt printimiseks jäetud lugemisvara (kuigi, kui ta juba vaevas end raamatust koopiate tegemisega, kas ei oleks olnud üldise heaolu huvides lihtsam need materjalid skännida ja levitada elektrooniliselt, aga no kui nii, siis nii). Sealsamas kõrval on väiksema sõiduauto mõõtu koopiamasin. Aga raamatukogutädi ütleb häälel, nagu ma oleks pühadust teotanud, et see on mõeldud VAID õppejõududele. Tudengite koopiamasin on aatriumis. Jätan siis materjalide laenamise eest panti oma juhiloa, sest ID-kaarti olevat vaja koopiate tegemiseks. Canoni imetaiese kõrvale seinale kuvatud rohketest ikonograafiliselt juhistest saan teada, et töö teostamiseks on mul vaja ID-piletit, mis – tuleb välja – ei olegi ainult ühistranspordis kasutatav elektrooniline sõidupilet, vaid ka Overalli masinatel koopiaid teha võimaldav imeline lahendus. Seda infot ei suutnud ma siiski leida ID-pileti kodulehelt, vaid ammutasin kõrvalistuvatelt tudengitelt, kelle poole hädakotliku tehnoloogiakauge vanainimesena pöördun.
Lõpuks saangi mobiil-ID abil hämmastava kergusega 100kroonise ID-pileti soetatud, pistan ID-kaardi loendurisse ja koopiad vuhisevad masinast välja. Tunnen end tõelise ässana ja paberihunnikut õndsalt kaenlasse surudes tänan lahkeid juhendajaid ja asun raamatukogu poole tormama, kui tüdrukud hüüavad mulle järele: “Aga ID-kaardi võiks ikka ka masinast välja võtta?!”
See aga ei ole veel loo puänt. Päev hiljem saabub mulle teade raamatukogutädilt, et “teie juhuluba ootab teid raamatukogus”. Mõtisklen tükk aega, et milliseks juhuks mis loa ma olen saanud, kui meenub, et tõesti, mu JUHIluba jäi ju panti.
September 6th, 2009
Kuigi Marta Emilie ja Etta Margareti blogis oli kirjas, et väike Etta on suureks kasvanud, tundus kahe Etta kõrvutamisel, et üks on hiiglane ja teine ikka päris tillukene (ja mõnusalt subjektiivse rakursi alt tehtud pilt vaid toetab seda seisukohta). Väiksemale Ettale sellegipoolest veelkord palju õnne esimese sünnipäeva puhul ja hoiame homseks pöialt!
September 4th, 2009
Meie peres ei ole poeskäimine probleem – kumbki laps pole kunagi midagi häälekalt nõudnud või veel vähem skandaali teinud. Gustav loomulikult üritab aeg-ajalt üht-teist ostukärusse sokutada, kuid kui asi osutub tarbetuks, paneb ta selle kenasti riiulisse tagasi. Pigem pean mina neile pakkuma, et kas võtaksime äkki seekord neid asju ka.
Nii ka seekord. Pakkusin välja, et läheme “kooli alguse puhul” poodi ja kumbki laps saab valida ühe mänguasja. Tegu oli õnneks vaid Selveriga, seega ei saanud valik olla liiga lai. Tegelikult jätkus uudistamist ikka tubliks pooleks tunniks:
Gustav leidis esimese asjana joonelt mängupüstoli ja paistis, et valik on tehtud. Tunnistan, et kuigi ma saan aru, et relvadega mängimine on väikestele poistele möödapääsmatu, ei tõuse mu käsi neid ise ostma. Suunasin teda ikka teiste riiulite vahele ja lõpuks valis ta relvast leplikult loobudes mänguautode ja sõidutee komplekti.
Etta tundis ka muidugi esmalt venna eeskujul huvi vaid autode vastu, siis avastas kassaaparaadi ja lõpuks – kuna üks väike poiss oli kui kleebitud minisünteesatori külge, kust ta erinevaid demoviise välja võlus -, jäi valik sellele pillile. Tolle poisi suureks kurvastuseks. Kui hakkasime juba kõikide nende kodinatega sealt lahkuma, märkas Etta siiski nukuriiulit ja tardus ühe suure pärisbeebit meenutava tite ees ning asus seda lalisedes näpuga surkima. Ole sa venna kõrval kasvades kuitahes poisstüdruk – ilmselt mingid instinktid on siiski geenides;)
Hiljem sai laste soovidele vastu tulles veel tubast diskot tehtud, kus Etta sai pähe peosoengu ja Gustavi nõudmisel pandi arvutist käima “maasikalugu” (sellest on siin blogis ka varem juttu olnud):
September 3rd, 2009
… aga suur Ettale. Eile, 2. septembril, seisis ta esmalt õues tagumise terrassi peal, käes valge ämbrike, umbes kaks minutit liikumatult ühel kohal, justnagu oleks ka ise jahmunud võimalusest ilma toeta püsti püsida, ning tegi siis minu suunas kolm arglikku sammu. Õhtul toas juba kindlamalt astus ühe asja juurest teiseni, ikka väga mõõdukas tempos – ei midagi sarnast Gustavile, kes omal ajal Londonis kõndima hakates kohe algatuseks üle toa kihutas. Tundub, et septembrikuus on kõik tõepoolest uus:
